Õpetamisest olulisem on mõtteviis

CV.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: cv.ee

Juunis lõpetasid Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse Narva õppekoha kümme noort Enefit Energiatootmise (endised Eesti Energia Narva elektrijaamad ja õlitehased) katla- ja turbiiniseadmete talituse töötajat, kes omandasid soojusseadmete käitaja erihariduse. Noortele pidas tehnilise valdkonna loenguid sama talituse juht Aleksandr Mošnikov. Tema jaoks on teenistuse järelkasvu ettevalmistamine auasi.

Foto: cv.ee

Aleksandr teeb palju ning jõuab palju. Ta juhib olulise tähtsusega talitust ning tunneb katla- ja turbiiniseadmeid kui oma viit sõrme, samuti on mees hinnatud sisekoolitaja, aktiivne infovahetaja ning enda töötajate väljaõpetaja.

Töölt kooli, koolist tööle

Eelmisel aastal lisandus Eesti elektrijaama katla- ja turbiiniseadmete ridadesse kümme uut töötajat, kelle väljakoolitamiseks alustati Narva õppekohas soojusseadmete käitaja töökohapõhist õpet. Kutsehariduskeskus avas töökohapõhise õppe grupi, et noored töötajad võtaks elektrijaama töö kiiresti omaks ja õpiks võimalikult lühikese ajaga soojusenergeetika seadmeid käigus hoidma. Nende eesmärkide saavutamiseks oli tarvis omandada praktilised oskused töökohal, õppida tundma soojusmehaaniliste seadmete ehitust ja tööpõhimõtteid, saada selgeks soojustehnika ja hüdrogaasi dünaamika teoreetilised alused, mõista kütuse põlemise teooriat ning palju muudki.

Töökohapõhine õpe ühendab tõhusalt teooria ning praktika. See on hea stardiplatvorm energeetikamaailma, millele saab hiljem ka eduka karjääri rajada. Õppetöö kestis eelmise aasta oktoobrist kuni tänavu juunini ning selle aja jooksul tuli selgeks saada energeetikaseadmed, õppida tundma tootmisjuhendeid ja tehnoloogilisi skeeme, täita tööülesandeid, käia loengutes, teha koduseid ülesandeid, valmistuda kontrolltöödeks ning testideks. Eriti keeruliseks osutus see perekonnainimestel.

„Juba ainuüksi tõsiasi, et noored pidasid sellisele koormusele vastu ning käisid läbi tulest, veest ja vasktorudest, annab kinnitust, et nad suhtuvad enda arendamisse tõsiselt,“ räägib Aleksandr. Ta lisab: „Väljatöötatud õppekava nägi ette nii üldhariduslikke kui ka tehnilisi aineid. Soojusenergeetika jaoks oli arvestatud 300 loengutundi, töökohapraktika jaoks veel 330 tundi. Erialaainete loengud toimusid nädalavahetustel. Noorte töötajate praktiline väljaõpe käis aga elektrijaamas, kus meie vahetuse ülemad olid tehnilise juhendaja ning mentori rollis.“

Nii oli ka Aleksandril, kes loenguid läbi viis, nädalaid, mil polnud ühtegi puhkepäeva. „Pidasin nelja õppeaine loenguid: andsin soojustehnika aluseid, selgitasin hüdrogaasi dünaamikat ning viisin noormehed kurssi katla- ja turbiiniseadmete käitamisega. Minu jaoks on väga oluline, et teooria ja praktika astuks sama jalga. Võtsin kokku aastate jooksul kogunenud teadmistepagasi ning püüdsin selle võimalikult elulähedaselt õpilasteni viia. Juhendaja ülesanne on panna õpilased meie erialast sedavõrd huvituma, et neil tekiks sisemine vajadus veelgi rohkem teada saada, süveneda, asuda enesearendamise teele – üksnes nii sünnib tõeline energeetik.

Praegune digitehnoloogia põlvkond ei oota vaid kuiva tuupimist ja sõrmega viibutamist, nad tahavad interaktiivõpet. See kõik on pannud mind ennastki uusi teadmisi otsima, tehnikaalast kirjandust läbi töötama ning visuaalset materjali leidma. Olen koostanud presentatsioone, kogunud harivaid videolõike, võtnud üle parimaid näiteid maailmaenergeetikast. Kasutan neid materjale võimalikult palju oma loengutes,“ selgitab Aleksandr.

Oma loengute ülesehituse kohta ütleb Aleksandr, et püüab õpilasteni jõuda kõigi infot vastuvõtvate kanalite kaudu: „Oluline on tähelepanu ümber lülitada. Näiteks minna materjali suuliselt esitamiselt üle konspekteerimisele, seejärel vaadata videot, arutleda, rääkida huvitavatest tööelu juhtumistest, teha iseseisvat tööd, täita teste, vastata küsimustele seadmete kasutamise kohta, analüüsida personali tüüpvigu.“

Muuseas, Aleksandr ei ole enda kogutud materjalidega kitsi. Kõigil talituse töötajatel on võimalik nendega tutvuda katla- ja turbiiniseadmete talituse kaustas.

Spetsialistiks saab kodukohaski

Aleksandri arvates õigustab töökohapõhine õpe end igati ning see on juba aja jooksul kinnitust leidnud – 2016/2017. õppeaasta rühm oli juba kolmas, mille harimises on Aleksandril õnnestunud kaasa lüüa.

„Kui ettevõttesiseselt ametit õppida, siis võtab katla- ja turbiiniseadmete talituse n-ö esimese astme töökoha ehk katla abiseadmete masinisti-ülevaataja ettevalmistamine aega kuu kuni poolteist. Teise astme ehk katla põhiseadmete masinist-ülevaataja saab oskused selgeks kuni kolme kuuga,“ sõnab Aleksandr. „Kutsehariduskeskuses saavad meie töötajad aga keskerihariduse, mis annab neile võimaluse töötada turbiinide masinist-ülevaatajana ning edaspidi ka energiaploki masinistina. Aktiivsetel ja taiplikel on veelgi rohkem uksi valla. Minu arvates pole tegelikult oluline, kus või kellena mu õpilased töötavad, vaid see, kuidas ja kui asjatundlikult nad töötavad ning mil määral saab nende kätte usaldada keeruliste energeetiliste seadmete käitlemist.“

Tähtis on asjaolu, et noorukid said õppida ja töötada kodu lähedal. „Paljud noored, kes lähevad suurlinna kõrgkooli õppima, ei tule enam meie kanti tagasi. See on praeguse aja karm reaalsus. Siia jäävad või naasevad üldjuhul teise või kolmanda põlvkonna energeetikud, kelle juured on Ida-Viru pinnases niivõrd kõvasti sees. Mul on hea meel, et jätkame Narva energeetikute traditsiooni ja õpetasime hulga spetsialiste välja just oma maakonnas.“ tõdeb katla- ja turbiiniseadmete talituse juht.

Enda eest kõnelevad ka lõpueksami tulemused, mis oli valdavalt suurepärased. Seega on noored spetsialistid soojusenergeetiku nime auga välja teeninud. „Kindlasti distsiplineeris poisse, et töökohal olid nende juhendajateks vahetuse vanemad ning kutsehariduskeskuses olin mina see lisastiimul, miks end heast küljest näidata ja loengutes käia,“ naerab Aleksandr. Väärib märkimist, et osa poisse õppis samal ajal ka kõrgkoolis ning nii mõnelgi neist on juba Tallinna Tehnikaülikooli diplom taskus. „Tasub mainida, et õppetöö ajal tekkisid meil väga head ja usalduslikud suhted, noortel kolleegidel tekkis sisemine motivatsioon enesearendamiseks ja -täiendamiseks,” täiendab Aleksandr.

Paadi tüürimine tuleb lõpuks noorematele usaldada

Küsimusele, kuivõrd kerge või raske on üheaegselt talitust juhatada ning väljaõpet teha, vastab Aleksandr, et kõik on suhteline. „Mina lihtsalt tunnen vajadust selle järele, mida teen. Meie talituse järjepidevaks tööks on tarvis oma ala asjatundjaid. Tõsi, aasta jooksul ei ole võimalik kõigi peensusteni jõuda ning professionaaliks saada. Annan endast aga kõik, et noortel tekiks ameti vastu laiem huvi, et nad sooviks ise edasi areneda ning suuri tegusid teha. Kõlab ehk liiga paatoslikult, kuid minu missioon ongi vist oma teadmisi noorele põlvkonnale edasi anda, nii et spetsialistidest puudust ei tuleks. Minu kui inimese roll on innustada ja toetada noori ning olla eeskujuks. Kui võrrelda meie ettevõtet paadi juhtimisega, siis praegu on aerud kogenud töötajate käes. Ühel hetkel tuleb tüürimine aga noorematele usaldada…,“ sõnab Aleksandr tähendusrikkalt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles